Varustus kergemaks vol. 3

Magamisvarustus

Matt ja kott ja õlu.
Oleks pidanud Ferrino koti kõrvale panema.

Hiliskevadel soetasin endale uue magamiskoti Malachowski 300 Ultralight II. Varasemalt kasutasin Ferrino Nightec 600 Olive  (lingil viidatud kott on läbinud nimevahetuse (Pro, lol) ja on tekkinud uued värvid). 

Malachowski pakkimiskoti peal on kirjas, et meeste mugavustemperatuur on 0°C ja sellega võib nõus olla. Siiamaani kõige külmem öö oli vast -4°C ja oli täiesti magatav. Kaal koos pakkimiskotiga oli kodus kaaludes 490 grammi, mis võrreldes eelneva 1400 grammiga on metsik võit. Jah, temperatuurides kaotasin 4 kraadi, kuid Ferrino oli selleks ajaks juba omajagu kasutuses olnud ja natukene amortiseerunud. 

Magamismatina kasutan ThermaRest'i ProLite'i (2014 aasta versioon), mis koos kotiga kaalub 475 grammi. Kasutuses olnud üle aasta ja siiamaani rahul. Eelmine Trangoworld'i matt (põhimõtteliselt sama, kuid ca 250g raskem) andis alla ja lamineeritud kihid eraldusid. Tekkis üks korralik paise ja oli ebamugav kasutada. Korraks sai ka mõeldud ühe Expedi UL Synmati peale, kuid poes näppides tundus 20D materjal/kangas ikka liiga kesine. Soojust peab matt nagu lubatud. Paar miinust on okei, edasi on juba külm ja vajab midagi juurde või täiesti uut matti. Eks talviseks kautamiseks tulebki mõni vihasem asi otsida. Siiamaani tundub ainus tõsiselt võetav kandidaat olevat ThermaRest'i Neoair Xtherm. Expedi villased või sünteetilise sisuga alternatiivid tunduvad liiga keerulised, sest tootja ei luba suuga õhku puhuda. Ju siis hakkab seal mingi elu väga kiiresti elama...

Kokkuvõtvalt: praegune kolme aastaaja magamisvarustus veekindlas kotis kaalub kokku 990 grammi ja on mahult üsna väikene. Põhimõtteliselt oli tühipaljas Ferrino kott 400 grammi raskem ja mahult sama suur või isegi suurem.

Järgmiseks peaks rääkima kõige raskemast (mitte kaalult) teemast ehk matkaköögist. 

Varustus kergemaks vol. 2

Uus telk

Järgmine suurem upgreid on tehtud ja selleks on telk. Peale pikka vaagimist jäi otsus viimaks Six Moon Designs Lunar Solo peale. 

Vahepeal sai mõeldud ka "päris telkide" peale nagu MSR Hubba NX jne, kuid jällegi tundus see kaaluvahe piisavalt suur. Lunar Solo kaalub koos kõigega ca 800 grammi. See sisaldab siis endas polycro-st põhjakaitset ja MSR-i Mini Groundhogi vaiasid. Tokina kasutan Black Diamondi Trail Pro käimiskeppi. 

Lunar solo ja Hilleberg Unna

Tänaseks päevaks olen ma selles telgis ööbinud neli ööd ja esmamulje on hea. Esimese asjana panin telgi töökojas üles ja käisin õmblused silikooniga üle. Ilmselt selleks otsest vajadust pole, kuid nüüd peaks telk veelgi vihmakindlam olema. Protsess oli ülimalt lihtne ja midagi karta ei ole. Kasutasin selleks McNetti Seam Sealerit. 

Telgi püstitamine on olnud siiamaani üsna heitlik. Esimestel kordadel õnnestus mul see üsna ideaalselt, kuid viimasel ööbimisel pidin manuaali uuesti läbi lugema ja meelde tuletama mõned põhitõed. Ehk kui reeglitest kinni pidada, siis pole see üldse keeruline ja internetist leiduva hala, et telki on keeruline püstitada, võib liigitada saamatuse või lihtsalt vingumise alla. 

Õigesti püstitatult on telk väga mahukas, kus hädapärast võib ööbida ka kahekesi. Seda muidugi juhul, kui üks on naisterahvas. Üksi telgis olles saab enda kõrvale mahutada ilusti seljakoti ja ruumi jääb veel kõvasti ülegi. Vabalt saab istuda ja riideid vahetada. Telgi eeskoda mahutab jalanõud ja seljakoti. Parema ventilatsiooni nimel ei saa eeskoda päris maaligi tõmmata ja suure vihmasaju korral tuleb ilmselt ettevaatlik olla, et miski sealt välja ei turritaks. Ma pole veel proovinud eeskoja varjus süüa teha, kuid seegi peaks võimalik olema. 

Ilmastikukindluse kohta ei oska veel midagi öelda, kuid telk tundub üsna stabiiline olevat. Pingutades saab päris "kõva" varjualuse. Vihma pole see telk samuti näinud. 

Ühekihiliste ja just silikooniseeritud nailonist tehtud telkide puhul mainitakse alati kondensaadi tekkimist. See polnud minule üllatust, sest Tatonka Abisko on vähese kasutamise puhul seda ilusti tõestanud. Abisko puhul on muidugi abiks sisetelk. Lunar Solo oli esimesel matkal päris viisakas ja kiusas kondensiga väga minimaalselt. Kolmest ööl ühel seda vist ei olnudki ja peamiselt leidus seda ainult minu näo kohal. Küll aga viimasel ööbimisel suvilas oli seda üsna palju. Telk ei olnud just kõige paremini püstitatud mistõttu ventilatsioon ei olnud ideaalne ja ööseks jäi tuulgi seisma. Sellisel puhul oleks ilmselt kõige mõistlikum mõni hea imavusega lapikene telgikotti juurde visata ja peale ärkamist kergelt siseseinad üle käia. 

Eks aeg näitab, kuidas telk kasutamisele vastu peab ja raskemates tingimustes ennast õigustab. Siiamaani olen saanud kinnitust, et sai päris okei valik tehtud.

Jalanõud

Ostsin endale La Spotiva Primer Gtx-id. Olin juba pikemalt mõelnud, et Samelini saapad ei ole alati just kõige parem valik ja meeles mõlkusid mõned kergemad jalanõud. Eks needki saapad või botased või siis matkabotased on üsna vahepealne variant. Leidub palju kergemaid iseendeid, mis on palju hingavamad (ilma tehnilise voodrita) ja ei ole veekindlad. Miks veekindla membraaniga saapad halvad on? Päris hea artikli on kirjutanud matkaguru Andrew Skurka siin: Why “waterproof” shoes will not keep your feet dry. 

Need matkabotased lähevad artiklis kajastatud filosoofiaga (millega ma nõus olen) vastuollu, kuid miskipärast on vaja ikkagi enda naha peal ära proovida Gore Tex vooder. 

Siiamaani olen Primeritega rahul. Vihma pidasid hästi kinni, lombid elasid üle ja katseks pistsin jala jõkke ja seest jäid kuivaks. Higistamisega tulid enamvähem toime ja minu puhul on see üsna hea tulemus. Kui oli võimalus puhkehetkedel korraks jalanõud jalast võtta, siis tegin seda ning tuulutasin ka sokke. Teise päeva õhtuks tekkis mul suure varba vahele vill, kuid see polnud ilmselt jalanõude süü. Kõik teised kohad jäid ilusti terveks ja villiohtu ei olnud. Kõige suuremaks tugevuseks pean ülihead talda, mis käitus igal pinnasel väga kindlalt (märjad kivid ja puujuured samuti!). 

Mis edasi?

Järgmine suurema kaaluvõit tuleb uue magamiskoti arvelt. Külmematel aegadel olen kasutanud siiamaani ca 1,5 kg kaaluvat Ferrino Nightec Olive 600, mille mugavus temperatuur -5 on oma aja ilmselt üle elanud. Suviseks puhuks on juba üle kümne aasta olnud üks Lafuma kotikene, mis oli omal ajal väga kõva sõna. Kaalub kõigest 780 grammi ja mugavustemp on 10 või 12 kraadi. Kõige külmemates oludes olen kasutanud mõlemat kotti korraga.

Lähipäevil peaks saama endale uue Poola sulekoti, kuid sellest juba siis, kui esimene öö on magatud. 

Varustus kergemaks vol.1

Parasjagu vinnan vähemalt 20+ kilost kotti selga.
Oh seda rõõmu!

Varustus on tõsine teema. Matkamise "kurjast" vaimust vaevatud inimesed teavad seda üsna hästi. Nii mõnelgi juhul tundub, et paljude matkajate jaoks toimub suurem osa matkamisest internetifoorumites, blogides ja poodides. Palju lihtsam ja jalad ei saa märjaks. 

Minu teekond varustuse kergendamise osas on olnud üsna pikk ja konarlik. Ma siiralt loodan, et ei ole muutunud sama sõgedaks nagu need vennad, kes on langenud kergmatkamise saatanlikku võrku ja lõikavad oma hambaharju pooleks ja käivad talvel lühikeste pükstega metsas. Teisalt on kohati arusaamatu, mida kõike inimesed metsa kaasa vedada viitsivad. Sellest viimasest lausest saab muidugi tuletada kõige lihtsama ja odavama viisi, kuidas varustus kergemaks saada. Lihtsalt tuleb paljud asjad koju jätta. 

Niisiis, olen võtnud eesmärgiks kõvasti kilosid maha nühkida, kuid mugavust ja kvaliteeti säilitada. Hea söök ja klaaspudelis õlu jäävad kotti, suur telk ja üleliigsed asjad jäävad koju. 

Sellise arusaamiseni jõudsin internetimatkamist tehes ja endale uusi asju valides. Mingi hetk sain aru, et praegune seljakott Ferrino Overland 80 ja Halti kuppeltelk ei rahulda vajadusi. Ferrino kott tundus seljas ebamugav (sest enamasti oli seal üle 20kg nodi) ja Halti kuppeltelk ei tahtnud Norra tuultes püsti seista. Esimesena läks vahetusse telk ja sai soetatud Tatonka Abisko. Kaaluvõit oli muidugi tühised 300 grammi. Eks see oli kiiruga tehtud otsus, sest parasjagu oli telgi hind -50%. Olen seda telki kõigest mõned korrad kasutanud ja ilmselt kasutan ma seda ainult väga rasketes tingimustes ja kahekesi. Üksi käimiseks on plaanis soetada mõni kergtelk, aga sellest lähemalt, kui see käes on. 

Aga seljakott oli ikkagi see neetud Ferrino Overland. Mingil hetkel olin väga vaimustuses Matrix Pro seljakottidest kuni nägin Fjällraven Kajkat. Jah, see 100 liitrine Kajka tundus vahepeal seljakottide seljakott, kuid õnneks suutis see suur kaal (3550g)  mind ümber mõtlema panna. Kajkat imetledes ja mõnda Matrix Pro kotti reaalses kasutuses nähes sai mulle selgeks, et kott peab olema eest avatav. Oluline oli ka suur maht ja kandevõime (vahepeal on vaja pikemaks ajaks ära kaduda ja õlu on raske). Lisaks Kajkale käis veel mõni skandinaavlaste kott peast läbi, kuid kõigi puhul häiris ikkagi kaal. Kolm kilo tundus ikka jaburalt raske. Kergmatkajate seas on üsna tavaline, kolm kilo kaaluvad kott, magamisvarustus ja peavari kokku. Niisiis, järgmine kott oli Osprey Xenith 105. Tervelt üks kilo kergem kui Kajka, kuid sama raske kui minu Ferrino Overland. Lohutasin ennast sellega, et korralik kandesüsteem muudab koti tuntava raskuse kõvasti kergemaks, kuid ikkagi hakkas natukene kripeldama, sest vaikselt hakkas koitma, et 105 liitrit on ikka liiga palju mahtu, eriti kui ülejäänud varustust ka koomale tõmmata (vahepeal sai matkaköögis suured ümberkorraldused tehtud, suurt kaaluvõitu ilmselt ei tulnud, aga head sööki peab matkal tegema!). Lisaks häiris mind Osprey Xenith'i juures asjaolu, et ligipääs kotile oli rohkem piiratud kui teistel. Külgedel olid lukud, mis tagasid piiratud juurdepääsu, kuid kotti ei saanud täielikult eest lahti tõmmata. Ja ikkagi see kaal. Vahepeal käisid peas ringi mitu kergmatkajatele mõeldud kotti, kuid nende puhul häirisid mitu asja. Piisavalt suuri, eestavatavaid kotte oli üsna vähe ja kandevõime oli samuti üsna mannetu. Midagi pole teha, aga klaaspudelis õlu kaalub omajagu. 

Viimaks suutsin ma mitmel korral silma jäänud Exped Thunder 70 juurde tagasi tulla. Ja ühel õhtul avastasin, et mitmest potentsiaalest internetipoest on see kott kadunud või kadumas. Tellisin kiiresti koti ära ja nädalvahetusel sain esimest korda proovida. Eest avatav, kerge (1580g), piisavalt mahukas ja omajagu organiseerimisvõimalusi. Kunagi jauran kotist pikemalt, alustuseks vast piisab sellest väikesest sissejuhatusest minu varustuse kergendamise teemadel. 

Exped Thunder 70 täis rasket matkavarustust!

Uuel aastal uuesti...

Viimasest sissekandest on väga palju aega möödas. Ei teagi täpselt mitu kilomeetrit selle ajaga niiöelda matkamise tähe all on läbitud. Aastad pole olnud vennad, kuid kiire pilk pildialbumitele viitab sellele, et enamvähem igasse aastasse on mahtunud mõni ratta- ja jalgsimatk. Samuti on käidud mitmel korral võõrsil niisama reisimas kui ka matkamas. Mõnda reisi võib täiesti vabalt automatkaks nimetada. Ja noh, eks selle blogi üks "pidureid" on olnud hiigelsissekanne 2012. aasta Hiina reisist, mis siiamaani lõpetamist ootab (et saaks kirjutada 2014. aasta Hiina reisist). 

Reisikaaslased Hiina pärapõrgus. Ilusamat ööbimiskohta annab otsida.

Nende blogidega on ikkagi niimoodi, et eelkõige kirjutad iseenda jaoks. Kui keegi loeb ja sellest kasu saab, siis on ka hästi. Uuesti alustades tahaks natukene laiemalt lähenda ja tavapärast raportite asemel natukene rohkem kirjutada varustusest. 

Kohati tundub endalegi, et rohkem  imetlen internetis varustust kui metsas käin. Eks selline obsessiivne käitumine ole hobide puhul tavaline. Ühtlasi on silma hakanud, et enamus ülevaateid varustusest on üsna pinnapealsed. Üldisemalt võib jagada need kolmeks:

1. Kommertsülevaated - autor müüb ise seda toodet või on sponsoreeritud mõne firma poolt. Enamasti kiitvas toonis, kuid leidub ka erandeid. 
2. Ühekordsed sõltumatud ülevaated - üsna pinnapealsed ja kirjutatud enamasti peale esimest kasutuskorda. Paremad (usaldusväärsemad) kui kommertsülevaated.
3. Pikaajalised sõltumatud ülevaated - koorekiht, mida kohtab harva, on võetud vaevaks kirjeldada toote omadusi pikaajalise kasutamise käigus. 

Kuidas see minul välja kukub ütleb ainult ainult aeg. 

Sügismatk Agusalus

4.-6. novembril toimus Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi iga-aastane sügismatk Agusalu maastikukaitsealale. Piirkonna muudavad atraktiivseks hõre asustus ja Eestis ainulaadsed kriivad.
Pildid on siin ja läbitud teekond on seal.
Mõned mõtted ka:

• Minu jaoks oli see esimene "rabamatk".
• Päris nõme üllatus oli see, kui ma avastasin, et püksid olid jalgevahelt katki läinud.
• Lähtuvalt eelnevast punktist tuleb järeldada järgmist - osta ainult odavaid asju, siis pole kahju, et katki lähevad või osta ainult kalleid asju, siis on kindel, et ei lähe katki (kuigi see pole ka päris kindel). 
• Veekindlad saapad on ainult nii kaua veekindlad kui vesi üle ääre ei tule.
• Isegi purgiõlu võib väga hea olla.

• 
  

Looduskaitsering avamatk 2011

Tere,

Käisin Tartu Ülikooli Looduskaitsering avamatkal. Sündmus leidis aset 10-11. septembril Taevaskojas. Sel aastal oli ööbimiskohaks valitud Lahojärve puhkeala. Kui traditsioonilised sündmused tehtud, asuti teele. Igaüks valis meelepärast marsruudi. Mina läksin Kaleviga ning eesmärgiks oli võimalikult palju liikuda jõe äärt mööda. Läbi raskuste (ülepea nõgesed, põlvini muda, pokud jne) see meil ka õnnestus. Jõudsime esimestena kohale, õhtul esines bänd. Igatahes oli tore üritus.

Pildid

Teekond

Jalgrattamatk Lääne-Eesti saartele 2011

Algselt oli plaanis kirjutada pikk eepos, kuidas me neljakesi ratastega Muhu, Saaremaa ja Hiiumaa ära vallutasime, kuid ma lihtsalt ei viitsi.

Nii palju võib ainult öelda, et kokku läbisime 640 kilomeetrit ja enamus planeeritud paiku sai läbitud.

Kui teil tõesti on huvi selle reisi kohta, siis võite uudistada pildialbumit, kus on enamvähem kõik olemas. PILDID