 |
| Parasjagu vinnan vähemalt 20+ kilost kotti selga. Oh seda rõõmu! |
Varustus on tõsine teema. Matkamise "kurjast" vaimust vaevatud inimesed teavad seda üsna hästi. Nii mõnelgi juhul tundub, et paljude matkajate jaoks toimub suurem osa matkamisest internetifoorumites, blogides ja poodides. Palju lihtsam ja jalad ei saa märjaks.
Minu teekond varustuse kergendamise osas on olnud üsna pikk ja konarlik. Ma siiralt loodan, et ei ole muutunud sama sõgedaks nagu need vennad, kes on langenud kergmatkamise saatanlikku võrku ja lõikavad oma hambaharju pooleks ja käivad talvel lühikeste pükstega metsas. Teisalt on kohati arusaamatu, mida kõike inimesed metsa kaasa vedada viitsivad. Sellest viimasest lausest saab muidugi tuletada kõige lihtsama ja odavama viisi, kuidas varustus kergemaks saada. Lihtsalt tuleb paljud asjad koju jätta.
Niisiis, olen võtnud eesmärgiks kõvasti kilosid maha nühkida, kuid mugavust ja kvaliteeti säilitada. Hea söök ja klaaspudelis õlu jäävad kotti, suur telk ja üleliigsed asjad jäävad koju.
Sellise arusaamiseni jõudsin internetimatkamist tehes ja endale uusi asju valides. Mingi hetk sain aru, et praegune seljakott Ferrino Overland 80 ja Halti kuppeltelk ei rahulda vajadusi. Ferrino kott tundus seljas ebamugav (sest enamasti oli seal üle 20kg nodi) ja Halti kuppeltelk ei tahtnud Norra tuultes püsti seista. Esimesena läks vahetusse telk ja sai soetatud Tatonka Abisko. Kaaluvõit oli muidugi tühised 300 grammi. Eks see oli kiiruga tehtud otsus, sest parasjagu oli telgi hind -50%. Olen seda telki kõigest mõned korrad kasutanud ja ilmselt kasutan ma seda ainult väga rasketes tingimustes ja kahekesi. Üksi käimiseks on plaanis soetada mõni kergtelk, aga sellest lähemalt, kui see käes on.
Aga seljakott oli ikkagi see neetud Ferrino Overland. Mingil hetkel olin väga vaimustuses Matrix Pro seljakottidest kuni nägin Fjällraven Kajkat. Jah, see 100 liitrine Kajka tundus vahepeal seljakottide seljakott, kuid õnneks suutis see suur kaal (3550g) mind ümber mõtlema panna. Kajkat imetledes ja mõnda Matrix Pro kotti reaalses kasutuses nähes sai mulle selgeks, et kott peab olema eest avatav. Oluline oli ka suur maht ja kandevõime (vahepeal on vaja pikemaks ajaks ära kaduda ja õlu on raske). Lisaks Kajkale käis veel mõni skandinaavlaste kott peast läbi, kuid kõigi puhul häiris ikkagi kaal. Kolm kilo tundus ikka jaburalt raske. Kergmatkajate seas on üsna tavaline, kolm kilo kaaluvad kott, magamisvarustus ja peavari kokku. Niisiis, järgmine kott oli Osprey Xenith 105. Tervelt üks kilo kergem kui Kajka, kuid sama raske kui minu Ferrino Overland. Lohutasin ennast sellega, et korralik kandesüsteem muudab koti tuntava raskuse kõvasti kergemaks, kuid ikkagi hakkas natukene kripeldama, sest vaikselt hakkas koitma, et 105 liitrit on ikka liiga palju mahtu, eriti kui ülejäänud varustust ka koomale tõmmata (vahepeal sai matkaköögis suured ümberkorraldused tehtud, suurt kaaluvõitu ilmselt ei tulnud, aga head sööki peab matkal tegema!). Lisaks häiris mind Osprey Xenith'i juures asjaolu, et ligipääs kotile oli rohkem piiratud kui teistel. Külgedel olid lukud, mis tagasid piiratud juurdepääsu, kuid kotti ei saanud täielikult eest lahti tõmmata. Ja ikkagi see kaal. Vahepeal käisid peas ringi mitu kergmatkajatele mõeldud kotti, kuid nende puhul häirisid mitu asja. Piisavalt suuri, eestavatavaid kotte oli üsna vähe ja kandevõime oli samuti üsna mannetu. Midagi pole teha, aga klaaspudelis õlu kaalub omajagu.
Viimaks suutsin ma mitmel korral silma jäänud Exped Thunder 70 juurde tagasi tulla. Ja ühel õhtul avastasin, et mitmest potentsiaalest internetipoest on see kott kadunud või kadumas. Tellisin kiiresti koti ära ja nädalvahetusel sain esimest korda proovida. Eest avatav, kerge (1580g), piisavalt mahukas ja omajagu organiseerimisvõimalusi. Kunagi jauran kotist pikemalt, alustuseks vast piisab sellest väikesest sissejuhatusest minu varustuse kergendamise teemadel.
 |
| Exped Thunder 70 täis rasket matkavarustust! |
