2010. aasta sügisel käisin üksi Karula rahvuspargis matkamas. Kellelgi ei olnud aega (viitimist) kaasa tulla ning otsustasin üksi minna. Pisidetailideni see matk mul meeles ei ole, kuid alles on mingisugune päevikulaadne üleskirjutus ja hunnik pilte.
Läbisin sealse 36 km pikkuse matkaraja. Lisaks külastasin väiksemaid radu ning telkimiskohti. Hinnanguliselt tuli matka pikkuseks ligikaudu 45 km. Keskkonnaameti koduleheküljel on olemas korralik kaart piirkonna radadest (link).
17.09 2010
Karula rahvuspargi keskusesse saabusin reedel kell kolm. Tormasin kohe rajale. Algselt mööda järve kallast kulgev rada viis mind karjamaale, kus oli palju lehmi, elektrikarjuseid ja lehmakooke. Muidugi astusin ma sisse ja sain voolu. Vähemalt oli lisaks miinidele karjamaal tundmatu looma korjus ning vaatetorn, mille tipust avanes üsna hea vaade. Edasi kulges teekond mööda kruusateed. Ütleme nii, et igav see tee ei olnud: üsna vaheldusrikas maastik oli.
Viimaks jõudsin Õdri järve äärde, kus oli kavas ööbida ja nii ma ka tegin. Vastaskaldal olid mingid hilised suvitajad ja kalamehed. Lõket oli üsna raske süüdata, puud olid märjad. Vee ajasin keema priimusega, tegin pakisuppi ja -katuliputru. Õnneks olin ma vahepeal telgi püsti ajanud, sest keset söömist algas vihmasadu. Sadu ei kestnud õnneks igavesti ja ajaviiteks hängisin ma lõkke ääres. Üksi oli seal üsna igav ja magamaminekuks tundus
kell liiga vara olevat. Kui ma viimaks telki pugesin, ei tahtnud uni eriti tulla. Vihma sadas jälle ja tundus, et see kalamees jauras paadiga järve peal. Igatahes oli selline tunne, et telgi ümber käib vilgas tegevus. Lisaks sellele oli üsna külm magada.
18.09.2010
Hommikul oli ka jahe, tegin silmad lahti 10-11 ajal ja väljas sadas üsna rämedalt. Kui sadu vaibus, tegin kiirest lõkke üles ning valmistasin hommikusöögiks putru ja kohvi. Üsna halb oli tühjapoolese gaasiballooniga jaurata. Vahepeal hakkas uuesti vihma sadama. Läbi vihmasaju pakkisin märjad asjad kokku ja asusin Rebasemäe poole.
Rebasemäe vaatetorni värvisid kaks võlli. Päris julm töö. Võtsin ette Rebasemäe matkaraja ja ilmselt oli see terve matka nael. Rada oli väga mitmekeskine ja huvitav, soovitan kindlasti külastada.
Kui ma Rebasemäe rajalt kruusateele jõudsin algas üks rist ja viletsus. Suur tormamine ja jalalihaste üldine nõrkus andsid tunda. Liigesed olid kole valusad. See on see häda kui üksi oled - puhkepauside ajal ei ole midagi kellegagi rääkida ja seetõttu on need kole lühikesed. Kõige pikem paus tol päeval oli vast 20 minutit.
Ööbimiseks valisin seekord Ähijärve kaldal oleva telkimisplatsi, mis asus Kolski küla lähedal. Seekord olin seal täies üksinduses ja ilm oli üsna ok. Jaurasin lõkke, telgi ja söögiga ja mingi hetk läksin ära magama.
19.09.2011
Nagu kombeks oli saanud - sadas öösel jälle vihma. Hommikul oli tunne, et kõik liigesed ja lihased tahavad otsast kukkuda. Esimesed kilomeetrid olid päris hullud ja kohati oli tunne, et võiks auto järgi kutsuda. Õnneks läks ajapikku olukord üsna normaalseks ja liikumine ei olnud piin. Tee kulges mööda metsateid ning viis välja Peräjärve rajani. Tegin rajale tiiru peale ja seadsin sammud rahvuspargi keskuse poole. Umbes kolme-nelja ajal jõudsin pärale ja minu kaine autojuht viis mu minema.
Kokkuvõte
Karula rahvuspark on tore koht, kus võimaliks näha palju erinevaid maastikupilte ning rännata päevi. Selliseid mitmekümne kilomeetri pikkuseid tähistatud radasid võiks Eestis rohkem olla. Igatahes oli Karula matkarada üsna hästi tähistatud ja eksimisohtu ei olnud. Soovitsn kõigil oma silmaga piirkonda külastada.
Mina lähen õige varsti sinna uuesti ja kavatsen sellest ka kirjutada.
Rohkem pilte.