Monday, June 13, 2011

Karula rahvuspark 2011. aasta juuni

Käisin koos sõbra Henriga samal rajal, mille läbisin iseseisvalt sügisel. Marsruut oli sama, kuid väikeste erinevustega. Seekord sai põigatud Lüllemäele ja teine ööbimine toimus Kolski külas. Seal oli Tartu Ülikooli geoloogida praktikalaager ja kuna Henri on geoloog, siis saime seal ööbida. Lisaks oli meil võimalus kasutada Kolski külasauna, kus elab nastik.

Kuna matk oli üldjoones sarnane sügisese käiguga, siis toon välja olulised faktid:

  • Suvel on kuumem
  • Pooltühja sääsetõrjega pole mõtet matkale minna
  • Lüllemäe poes võib kaardimakse katki olla ja sellest tulenevalt ei tasu viimase sularaha eest õlut osta. Pärast, kui on vaja midagi vajalikku osta (sääsetõrje), siis seda teha ei saa. Ja kui teil jääb sobivast summast natukene puudu, siis müüjaga läbirääkimisi pidada ei ole mõtet. Te lihtsalt ei saa.
  • Mõnes kohas oli rada hooldamata ja raske oli leida õiget suunda
  • Kahekesi tunduvad vahemaad lühemad

Pilte saab näha: siit!

Tuesday, June 7, 2011

Karula rahvuspark 2010. aasta sügis

2010. aasta sügisel käisin üksi Karula rahvuspargis matkamas. Kellelgi ei olnud aega (viitimist) kaasa tulla ning otsustasin üksi minna. Pisidetailideni see matk mul meeles ei ole, kuid alles on mingisugune päevikulaadne üleskirjutus ja hunnik pilte.

Läbisin sealse 36 km pikkuse matkaraja. Lisaks külastasin väiksemaid radu ning telkimiskohti. Hinnanguliselt tuli matka pikkuseks ligikaudu 45 km. Keskkonnaameti koduleheküljel on olemas korralik kaart piirkonna radadest (link).


17.09 2010

Karula rahvuspargi keskusesse saabusin reedel kell kolm. Tormasin kohe rajale. Algselt mööda järve kallast kulgev rada viis mind karjamaale, kus oli palju lehmi, elektrikarjuseid ja lehmakooke. Muidugi astusin ma sisse ja sain voolu. Vähemalt oli lisaks miinidele karjamaal tundmatu looma korjus ning vaatetorn, mille tipust avanes üsna hea vaade. Edasi kulges teekond mööda kruusateed. Ütleme nii, et igav see tee ei olnud: üsna vaheldusrikas maastik oli.

Viimaks jõudsin Õdri järve äärde, kus oli kavas ööbida ja nii ma ka tegin. Vastaskaldal olid mingid hilised suvitajad ja kalamehed. Lõket oli üsna raske süüdata, puud olid märjad. Vee ajasin keema priimusega, tegin pakisuppi ja -katuliputru. Õnneks olin ma vahepeal telgi püsti ajanud, sest keset söömist algas vihmasadu. Sadu ei kestnud õnneks igavesti ja ajaviiteks hängisin ma lõkke ääres. Üksi oli seal üsna igav ja magamaminekuks tundus

kell liiga vara olevat. Kui ma viimaks telki pugesin, ei tahtnud uni eriti tulla. Vihma sadas jälle ja tundus, et see kalamees jauras paadiga järve peal. Igatahes oli selline tunne, et telgi ümber käib vilgas tegevus. Lisaks sellele oli üsna külm magada.





18.09.2010

Hommikul oli ka jahe, tegin silmad lahti 10-11 ajal ja väljas sadas üsna rämedalt. Kui sadu vaibus, tegin kiirest lõkke üles ning valmistasin hommikusöögiks putru ja kohvi. Üsna halb oli tühjapoolese gaasiballooniga jaurata. Vahepeal hakkas uuesti vihma sadama. Läbi vihmasaju pakkisin märjad asjad kokku ja asusin Rebasemäe poole.

Rebasemäe vaatetorni värvisid kaks võlli. Päris julm töö. Võtsin ette Rebasemäe matkaraja ja ilmselt oli see terve matka nael. Rada oli väga mitmekeskine ja huvitav, soovitan kindlasti külastada.






Kui ma Rebasemäe rajalt kruusateele jõudsin algas üks rist ja viletsus. Suur tormamine ja jalalihaste üldine nõrkus andsid tunda. Liigesed olid kole valusad. See on see häda kui üksi oled - puhkepauside ajal ei ole midagi kellegagi rääkida ja seetõttu on need kole lühikesed. Kõige pikem paus tol päeval oli vast 20 minutit.

Ööbimiseks valisin seekord Ähijärve kaldal oleva telkimisplatsi, mis asus Kolski küla lähedal. Seekord olin seal täies üksinduses ja ilm oli üsna ok. Jaurasin lõkke, telgi ja söögiga ja mingi hetk läksin ära magama.



19.09.2011

Nagu kombeks oli saanud - sadas öösel jälle vihma. Hommikul oli tunne, et kõik liigesed ja lihased tahavad otsast kukkuda. Esimesed kilomeetrid olid päris hullud ja kohati oli tunne, et võiks auto järgi kutsuda. Õnneks läks ajapikku olukord üsna normaalseks ja liikumine ei olnud piin. Tee kulges mööda metsateid ning viis välja Peräjärve rajani. Tegin rajale tiiru peale ja seadsin sammud rahvuspargi keskuse poole. Umbes kolme-nelja ajal jõudsin pärale ja minu kaine autojuht viis mu minema.




Kokkuvõte

Karula rahvuspark on tore koht, kus võimaliks näha palju erinevaid maastikupilte ning rännata päevi. Selliseid mitmekümne kilomeetri pikkuseid tähistatud radasid võiks Eestis rohkem olla. Igatahes oli Karula matkarada üsna hästi tähistatud ja eksimisohtu ei olnud. Soovitsn kõigil oma silmaga piirkonda külastada.

Mina lähen õige varsti sinna uuesti ja kavatsen sellest ka kirjutada.

Rohkem pilte.


Sissejuhatus


Tere,

Olen algaja matkahuviline noormees. Meeldib käia matkamas jalgsi, rattaga ja autoga. Suurimad saavutused siiamaani on Soome-Rootsi-Norra automatk (4400 km) ja Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti rattamatk (375 km). Matka puhul pean oluliseks selle kestvust - õige matk algab alles teisest päevast ehk kaks ööd on miinimum. Alla selle ei teki õiget fiilist.

Onu Mart